Mobitrans OÜ
Üle kümne aasta Iveco roolis – Mobitransi kogemus uue Iveco S-WAY-ga
Tegelen rahvusvaheliste vedudega tenthaagisega ning minu töö viib mind igal nädalal Eesti ja Soome vahet. Vahelduseks satub marsruut ka kaugemale, olen sõitnud Põhja-Soome Inarisse, Prantsusmaa ja Hispaania piirile ning isegi Kreeka pealinna Ateenasse. Kui töö tähendab pikki vahemaid ja kümneid tuhandeid kilomeetreid aastas, peab veok olema selline, millele saab iga päev kindel olla.
Minu esimene Iveco oli 2005. aasta Stralis, mille ostsin kasutatuna 2012. aastal. Põhjus oli üsna lihtne, vaatasin numbritele otsa ja selle raha eest tundus see kõige mõistlikum valik. Oma rolli mängis ka see, et eelmine omanik oli minu hea tuttav, kelle autot usaldasin.
Seejärel tuli peaaegu uus demoauto, siis uus HI-WAY ning tänavu otsustasin uue põlvkonna kõrgema varustustasemega Iveco S-WAY kasuks.
Sageli küsitakse minult, miks ma pole marki vahetanud. Minu vastus on lihtne – milleks teha enda elu keeruliseks, kui saab lihtsamalt? Kui oled aastaid sama platvormi kasutanud, on kõik loogiline ja tuttav. Tehnoloogia areneb küll pidevalt, kuid kasutusloogika on jäänud sarnaseks ning see teeb igapäevase töö lihtsamaks.
Sama oluline on minu jaoks koostöö Iv Plussiga. Olen aastaid suhelnud samade inimestega nii Tallinna kui ka Tartu esinduses. Me ei pea iga kord nullist alustama ega üksteisele kõike uuesti selgitama. Sageli piisab ühest telefonikõnest ja asjad saavad lahendatud.
Uue S-WAY ostmiseks tundus olevat just õige aeg. Eelmine auto oli mõistlik müüa ning uus mudel oli alles turule tulnud. Mulle meeldib turvaline elu, hindan garantiiaega ja seda, et saan keskenduda töö tegemisele, mitte tehniliste probleemide lahendamisele.
Aastas läbin tavaliselt 100 000–110 000 kilomeetrit. Selle juures on minu jaoks üks olulisemaid näitajaid kütusekulu, sest omanikuna tuleb iga liiter otseselt minu enda taskust.
Kõige rohkem ongi uus S-WAY mind positiivselt üllatanud just kütusekuluga. Loomulikult sõltub see marsruudist, koorma kaalust, ilmast ja paljudest muudest teguritest, kuid selliseid tulemusi pole ma varasemate põlvkondade Ivecodega nii stabiilselt näinud. Kui pardakompuuter näitab 21–25 liitrit 100 kilomeetri kohta, teeb see ausalt öeldes tuju heaks.
Üks hiljutine ligi 3800-kilomeetrine ring viis mind Eestist läbi Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi ja Soome tagasi koju. Reisi lõppedes näitas auto, et 1320-liitristes paakides oli veel 34% kütust ning AdBlue'd oli alles samuti umbes kolmandik. Selle teekonna jooksul ei olnud mul vaja kordagi tankida ja oleksin saanud veel päris pikalt edasi sõita.
500-hobujõuline mootor ei ole tänapäeval enam midagi erakordset, kuid mulle meeldib, kuidas see töötab koos väga mõistliku kütusekuluga. Muidugi sõltub lõpptulemus alati ka juhi sõidustiilist.
Lisaks ökonoomsusele on uus S-WAY vaiksem ja mugavam kui varasemad mudelid. Eesmine õhkvedrustus annab pikkadel sõitudel selgelt tunda ning seda on raske sõnadega kirjeldada – seda peab ise kogema.
Palju on arutletud ka peegelkaamerate üle. Minu arvates on tavapeeglitel endiselt oma eelised, kuid kaamerad on samuti väga praktilised. Näiteks sopase ilmaga jääb kaamerapilt puhtaks, samal ajal kui peeglid võivad kiiresti määrduda. Eks see ole lõpuks iga juhi enda eelistus.
Tänaseks olen uue S-WAY-ga sõitnud ligi neli kuud ja läbinud peaaegu 40 000 kilomeetrit. Selle aja jooksul ei ole ma leidnud ühtegi asja, mille kallal norida. Hiljutise tarkvarauuenduse tegin samuti ise ära.
Olen palju kuulnud, kuidas teiste tootjate puhul räägitakse AdBlue süsteemi probleemidest. Minu kogemus Ivecoga on olnud hoopis teistsugune – ühegi minu Iveco veokiga ei ole AdBlue süsteem kordagi probleeme valmistanud.
Kas soovitaksin Iveco S-WAY-d ka teistele? Julgen küll. Kuigi mul puudub otsene kogemus teiste tootjate kõige uuemate mudelitega, võin oma senise kogemuse põhjal öelda, et seda veokit tasub kindlasti proovida.
